„Usun, et elu ülim eesmärk on leida õnn. See on kindel,“ ütleb dalai-laama saalitäiele kuulajaskonnale veendunult. Lihtsakoeline ja pisut ehk kulunudki väide. Iga inimene on õnne teemal mõtisklenud, arutlenud, raamatuid lugenud ja filme vaadanud. Igaühe elus on aegu, mil on tunne, et õnn on jäädavalt selja pööranud, aga küllap on sulle tuttavad needki hetked, mil joovastus ja õnnetunne täidavad su juuksejuurtest varbaotsteni ning maailm näib imelise paigana.

Kas õnne on üldse mõtet püüda? Kas saame õnnelik olemiseks midagi teha? Kas õnne saab keerulisteks aegadeks varuda? Minu vastus nendele küsimustele on selge „jah“. Olen üsna veendunud, et õnnetunne ei tulene sellest, millised kaardid elu meile jagab, vaid õnnetunnet mõjutab kõige rohkem see, kuidas oma elu elada otsustame – mida tähtsaks peame ja  milliseid samme astume. Õnn kaasneb õige eluga.

Õnnelikud on paremad

Küllap tekib siin nii mõnegi lugeja peas küsimus: kas eesmärk taodelda isiklikkuõnne pole enesekeskne? Ma usun, et ei ole. Õnnelikkus annab energiat ja eneseusaldust, muudab meid ärksaks, motiveerituks ja optimistlikuks. Positiivse psühholoogia looja Martin Seligman („Ehe õnn“) uuris oma meeskonnaga õnnelikke inimesi. Enne neid uuringuid arvasid teadlased, et õnnetud inimesed, kes on ju nii tuttavad kannatusega, on inimsõbralikumad ja altruistlikumad kui õnnelikud inimesed. Kuid uuringutes tuli ilmsiks hoopis vastupidine: lahkus ja abivalmidus osutuvad just õnnelike pärisosaks. Õnnelikud inimesed on vähem enesekesksed, nad on seltsivamad, empaatilisemad ja andestavama loomuga. Kui oleme õnnelikud, tunduvad teised inimesed meile meeldivamad – me usaldame neid ja avame end neile. Õnnetuna aga oleme sageli enesesse tõmbunud, usaldamatud ja isegi vaenulikud ning kaitseme kiivalt oma vajadusi. Õnn ei pane meid üksnes end paremini tundma, vaid aitab meil ka parem olla.

Ühest retsepti ei ole

Õnne käsitlevaid teooriaid on sadu, seetõttu on kõigile sobivat retsepti väga keeruline anda. Kuid üks põhimõte on neis kõigis sama: inimese õnnelikkuse määrab eeskätt tema psüühiline seisund, mitte välised tegurid nagu teised inimesed, töö, positsioon, võim, saavutused või raha. Ma ei arva sugugi, et nimetatud tegurid on halvad või et nende poole ei peaks püüdlema, kuid probleem on selles, et kõikidest nendest võib hetkega ilma jääda. Õnne otsides on tõepoolest tark pöörata pilk sissepoole.

Otsustasin, et ei võta eesmärgiks tutvustada lugejale õnne erinevaid definitsioone või teadusuuringuid, vaid räägin sellest, mida olen ise kogenud ja õnne kohta ära õppinud. Sageli ongi ju nii, et õpime teiste inimeste kogemusest rohkem kui universaalseid põhimõtteid käsitlevast õpikust. Kui on miski, mis kellegi elus on hästi toiminud, mis teeb ta tõeliselt õnnelikuks, kas pole see siis väärt vähemalt järeleproovimist? Seda võin küll kindlalt väita, et mu igapäevane õnnetase on määratult tõusnud. Juba mõnda aega pole nii, et õnn on vaid juhuslik külaline, kes, kui veab, arglikult uksele koputab, vaid õnnelikkus on mu valdav seisund, rõõmus kaaslane hommikul ärgates ja õhtul unehõlma vajudes. Ma ei ole õnne otsinud palverännakul ega vaikuselaagris, olen õnneküsimustega järjepidevalt tegelenud oma igapäevast elu elades. Minu märksõnad siin on olnud tervis, enda väärtustamine, armastus ja isiklik areng. Sinu tee on minu omast kindlasti erinev, aga küllap saad loetust mõtteid ja inspiratsiooni.

Mida ma tahan?

Pole midagi parata – selle küsimuse juurde jõuan ma ikka ja jälle mis tahes teemat lahates. No kuidas sa tead, mille poole liikuda, kui ei tea, mida tahad?! Filmis „Kust sa tead?“ tammub üks endaga üsna puntras olev noor naine kõheldes psühhoterapeudi ukselävel, kuid hingehäda lahtilaotamiseks jääb julgusest vajaka. Lõpuks küsib ta terapeudilt, kas sel on mingit nõuannet, mis aitaks igat inimest iga probleemi korral ja igas olukorras. „Jah, on,“ vastab terapeut, „mõelge, mida te tahate ja õppige seda küsima!“ Ka Aristoteles, oma aja „õnneteadlane“, on öelnud, et inimene saab õnnelikuks juhul, kui ta teeb seda, mis on talle sama iseloomulik, nagu laevale on iseloomulik merd sõita ja noale on iseloomulik lõigata. Kas sina tead, mis on sinu jaoks hea ja õige – milline töö, milline suhe, milline toitumise või treenimise viis? Mu kogemus terapeudina ütleb, et sageli ei oska inimesed oma valikuid põhjendada, nad ei ole sääraseid küsimusi endale üldse esitanudki. Võta aeg maha ja mõtle, milline on sinu õnnelik elu. Millest sa unistad, kui absoluutselt kõik oleks võimalik? Kujutle, kuidas sa end siis tunned, kui soovitu on sul juba käes. Pane see kirja! Pane kirja ka kõik hea ja kasulik, mida oled õnne poole liikudes juba kogenud, näiteks parem uni, suurem vastupidavus trenni tehes, tasakaalukaks jäämine tormilises vaidluses või rahulikud hommikud, et end tööpäevaks häälestada. Ühest-kahest muutusest piisab, et saada energiat ja indu edasi tegutseda.

Energiline õnnelik keha

Kui küsin klientidelt, mida konkreetset nad hea enesetunde loomiseks teevad, saan sageli umbes sellise vastuse: „Ma ju tean küll, et peaksin tervislikumalt sööma ja end liigutama, aga ma ei tea, miks ma seda ei tee.“ On väga keeruline õnne tunda, kui selg on lihaspingest kõver, pea magamatusest uimane või valutab kõht sobimatust toidust.

Selle kohta, kuidas trenni või toitumisega head tervist hoida, on palju abimaterjale. Tähtis on, mida sina vajad: millist toitu su keha armastab, millist sorti liikumine tekitab sinus hea ja kerge enesetunde, milline režiim aitab parimal moel välja puhata ja jõudu koguda. Selleks ei pea järgima kellegi teise juhtnööre. Kuula ometi oma keha! Väsimus, loidus, pinge ja valu ütlevad, et toimid valesti. Proovi midagi uut!

Kui energia ei saa kehas vabalt voolata, ei saa koed ja organid piisavalt verd, hapnikku ega toitu. Nii tekib väsimus ja stress ning siis juba füüsiline haigus. Tuim ja haige keha ei suuda koostööd teha. Pane energia kehas liikuma! Nii vabanevad keha enda tervenemismehhanismid ja kõik süsteemid saavad tõhusalt toimida. Füüsiline tegevus stimuleerib uute ajurakkude teket ja ühendusi, tasakaalustab hormoone ja tugevdab immuunsust, lihaste liikudes vabastab aju virgatsaineid, mis kutsuvad esile rõõmsaid tundeid. See kõik parandab su meeleolu ja suurendab enesekindlust. Ega asjata innustata depressiooni käes vaevlejaid end kasvõi vägisi liigutama.

Õnnesõnumid vaikusest

Vastukaaluks aktiivsusele ja tegutsemisele tuleks oma päeva lülitada kindlasti ka vaikus ja mittetegutsemine. Küllap oled lugenud meditatsiooni kasust vaimsele ja füüsilisele tervisele. Oled sa mediteerimisega juba algust teinud? Inimese ajul on fenomenaalne võime olnut moonutada ja mäletada pigem halba kui head. Nii ei püsi kogetud õnnehetked meeles või mis veel hullem, me ei märkagi neid. Kuid hea uudis on see, et aju on võimalik ümber programmeerida. Meil tuleb õppida vaigistama oma meelt, et märkaksime „väiksemaidki ilu- ja armsusekillukesi, sõnumeid, mis lakkamatult saabuvad vaikusest,“ nagu ütleb kaunilt poeet Rainer Maria Rilke. Kui oskame õnne erinevaid ilmeid märgata, suudame end nendele tunnetele teadlikult avada ja elada oma elu nii, et need ilmutavad end me elus võimalikult sageli.

Armastus ikka ka

Õnnest rääkides ei pääse kuidagi mööda armastusest. Võime küll lahendada töö ja lastekasvatamisega seotud probleemid, kuid kui abikaasa või elukaaslasega asjad ei klapi, on keeruline õnnelik olla. Jah, muidugi on palju räägitud sellest, et inimene peaks ka üksi end hästi tundma. Olen nõus, aga sellegi poolest usun, et kui olen partneri suhtes aus, lugupidav ja hooliv, kui suudan oma südame avada nii tema helgetele hetkedele kui valule, kui julgen täienisti sukelduda tema puudutusse, olen suure sammu õnnele lähemale astunud.

Hirm õnne ees

Nii kummaline kui see pole, on suur hulk inimesi, kes õnnest mõelda ei söanda. Põhjus ei pruugi olla hoolimatus või (mõtte)laiskus, vaid see, et näilise ükskõiksuse all on hirm pettuda ja haiget saada: mis kasu on unistamisest, kui ma nagunii ei saa, ei jõua, ei oska…?! David Foenkinos („Delikaatsus“) kirjutab kadestamisväärselt õnnelikus suhtes olevast Nathalie`st: „Keegi ei osanud arvata, et vahel tunneb ta selle õnne ees hirmu; hirmu, et selles võib peituda ähvardav õnnetus. Ta võis koguni võpatada, öeldes: „Ma olen õnnelik“. See oli mingi ebausk, mälestus kõigist neist kordadest, kui elu oli lõpuks ikka kiiva kaldunud.“  Meie alateadvuses on peidus kogu me elulugu – kõik mõtted, mälestused, tunded ja kogemused. Kui oled minevikus haiget saanud ja järelduse teinud, et sa pole just saatuse soosik, siis mõjutab see arusaam ka su tänast mõtlemist ja käitumist.

Ütle endale rahulikult ja rõhuga: „Ma olen õnne väärt“ ja pane tähele, kuidas su keha samal ajal reageerib – võpatab, tõmbub pingesse või suriseb mõnusalt, on kerge ja vaba. Nii saad aimu, milline uskumus sinu sees end peidab.

Töö oma varjatud uskumustega on muidugi märksa keerulisem kui sobiva treeningprogrammi koostamine. Kõige tõhusamalt saad uskumustega tööd teha teraapias.

Õnne varu

Oleks tore, kui õnn jääks püsima, kui seda jätkuks ka ajaks, mil meid räsivad elumured. Just seepärast peaks igal hetkel – ka siis ja iseäranis siis, kui asjad sujuvad hästi – endalt küsima: mida ma tahan? mis teeb mind õnnelikuks? Vastus on kui kompass, mille järgi sätid oma mõtteid ja tegusid. Nii häälestad end õnnele iga hetk, iga päev. „Kui meil pole piisavalt õnne varuks, siis puudub meil abinõu, millega oma meeleheite eest hoolt kanda,“ ütleb raamatu „Õnn“ autor Thich Nhat Hanh. Päev-päevalt kogutud õnnetunne annab sügava seesmise rõõmu, rahu ja elujõu, mis aitab eluraskustega toime tulla.