Maailm on rahutu, heitlik ja kohati täiesti hullumeelne. Parim, mida inimene saab terve mõistuse juurde jäämiseks teha, on püüelda meelerahu ja sisemise vabaduse poole. Mulle tundub, et kõige töötavam viis selle saavutamiseks on meditatsioon. Sa tõmbud välisest maailmast kõrvale, leiad vaikse koha, lülitad välja arvuti ja telefoni, sulged silmad ja sukeldud oma sisemaailma. Oh, lõpuks ometi õnnis rahu… Kas ikka on?

Parim stressirohi

Küllap on lugejate hulgas neid, kelle jaoks mediteerimine on igapäevane harjumus. Kindlasti on ka hulk selliseid, kes on mediteerimist küll proovinud, aga mingil põhjusel sellest loobunud. Ja siis on ülejäänud, kes on oma sisemaailma uurimisest vaid raamatutest lugenud. Ma julgustan sind meditatsiooni igal juhul proovima. Päris kindlasti leiad kasvõi kümmekond minutit päevas, et toimetustes paus teha ja iseendale pühenduda. Tänaseks on üle maailma läbi viidud lugematul hulgal teaduslikke uuringuid, mis tõestavad veenvalt, et meditatsioon avaldab tervendavat mõju nii kehale kui meelele. „Meditatsioon on suurepärane loomulik ja tasuta vastumürk maailma haaranud stressiepideemiale,“ kirjutab joogaõpetaja Josephine Fairley raamatus „Elu jooga“.

Mina usun meditatsiooni, ma vajan ja naudin seda. Istun igal hommikul kohe pärast pesemist ja võimlemist vaibale, sulgen silmad ja toon tähelepanu endasse. Enne veel süütan küünla, loen palve ja sageli saadan ka kõiksusele taotluse: palun inspiratsiooni, taipamist või tervist, aga vahel lihtsalt kannatlikkust, et aru saada, milline ma päriselt olen. Mulle sobib kõige rohkem see määratlus: meditatsioon on praktika, mille käigus sa rändad oma sisemaailmas ning paned tähele oma keha, mõtteid ja tundeid. Tundub väga lihtne.

Kas tõesti elu illusioonis?

Kadestan idamaade inimesi – neil on oskus ja kannatlikkus oma olemust uurida emapiimaga kaasa antud. Meil, kes me oleme koguaeg tähelepanuga endast väljaspool, eesmärgikindlad, tõhusad ja tulemuslikud, on millessegi nii raskesti hoomatavasse kui meelerännak palju keerulisem uskuda. Olen minagi kuulnud öeldavat, et mediteerivad vaid need, kes oma igapäevaeluga toime ei tule, kes elavad illusioonide maailmas, pea pilvedes ja jalad maast lahti. „No mis on meditatsioonil pistmist reaalse eluga?!“ imestavad skeptikud. Ma ei tea, kas saab üldse olla veel midagi, mis nii joonelt (vahel ka armutult) toob meid kohale iseendasse – oma rahutusse mõistusesse, pinges kehasse ja ootustesse. Iga hetk, iga päev, aina uuesti ja uuesti.

Milleks mediteerida?

Tavaliselt pannakse eesmärgiks keha lõõgastumine ja meele rahunemine. Vahel on hädasti vaja lahendust mingile konkreetsele probleemile. Need kõik on väga head põhjused mediteerimiseks, kuid mitte eesmärgid. Kui mediteerime vaid selleks, et keha lõdvestuks või mäslev mõistus vaikseks muutuks, siis suure tõenäosusega pettume, sest on hulk neid kordi, mil pinged või lausa valu kehas ei annagi järele ja mõistus lihtsalt ei kuula sõna. Samuti ei pruugi probleemile ühtegi lahendust tulla. Sind ootab tõepoolest pettumus, kui ootad, et kõik see juhtub lihtsalt sellepärast, et sa mediteerid. Siis süüdistad meditatsiooni ja loobud.

Tuletan meelde, et meditatsioon on praktika, mille käigus sa rändad oma sisemaailmas ning paned tähele oma keha, mõtteid ja tundeid. Ära sunni end olema lõdvestunud ja rahulik, ära püüa saada paremaks! Sa oled lihtsalt iseenda jaoks kohal, lased kõigel, mis su sees parajasti on – heitlikud mõtted, pinges keha, vastust ootav küsimus – olla. Uurid uudishimulikult ja heatahtlikult.

Hingamise tähtsus

Kõige tõhusam viis iseendas kohal olla on jälgida oma hingamist. Sa lubad kehal hingata nii, nagu keha parajasti tahab, ei pinguta ega püüa oma hingamist muuta. Ega see lihtne ole! Otsustad keskenduda hingamisele, aga juba paari hingetõmbe järel märkad ehmatusega, et oled oma mõtetega teel tööle, vaidled ülemusega, koostad päevaplaani või unistad puhkusest. Tundub, et nii kui silmad kinni paned, alustavad justkui juhuslikud ja vahel üsna pealetükkivad mõttekatked oma kankaani su peas ega lase millelegi keskenduda. Rist ja viletsus! Josephine Fairley ütleb selle kohta tabavalt: „See, et meditatsioon on lihtne, ei tähenda, et seda on lihtne teha. Kui ma alguses proovisin mediteerida, oli mu mõistus nagu ahvikari, kes kordasid pesumaja nimekirja, vestluskatkeid, ajakirjaartiklite ideid. Tundus, et kõige parem moodus mõistus tööle saada on istuda, jalad ristis, ja püüda mediteerida.“ Mitte meditatsioon ei muuda su mõistust nii „töökaks“, vaid ta ongi sul niisugune, lihtsalt igapäevaste tegevustega hõivatuna ei anna sa oma mõtetele just palju võimalust päevavalgele tulla. Sinuga pole midagi valesti! Mäletad, mediteerimise eesmärk ongi olla teadlik kõigest, mis sinu sees on. Luba neil mõtetel olla! Kui lihtsalt jälgid neid heatahtlikult ega võitle, siis taipad, et mõtted tulevad, on vaid põgusa viivu ja lähevad taas.

Iga kord, kui märkad, et oled läinud mõtetesse rändama, too tähelepanu leebelt tagasi hingamise juurde. Proovi tunda kasvõi ainult paari järgmist hingetõmmet. Nii kaua, kui sa tood oma tähelepanu tagasi hingamisele, pole tähtis, mitu korda lähed oma mõistuse ahvikarjaga kaasa. Just sellises märkamises seisnebki meditatsiooni mõte! Kui korrapäraselt harjutad, venivad pausid mõtete vahel aina pikemaks ning kasvab vaikus ja rahu su meeles. Su hingamine on rahulik ja sellega koos rahuneb ja lõdvestub ka pinges keha. Sa suudad aina paremini olla kohal kõiges, mida teed – söögi valmistamine, arvete maksmine, autoga sõitmine, lapse kallistamine, armastamine.

Harjutades juhtub see, et sa suudad meditatsioonis tekkinud rahu ja vaiksed pausid oma igapäevaellu kaasa võtta. Just selle järgi mõõdetaksegi mediteerimise kasu – kuivõrd oled võimeline ses rahutus ja hullumeelses maailmas iseenda rahulikku keskmesse jääma. Niisugune võime muudab su vabaks elama just niisugust elu, nagu sa tahad.

Kohtumine päris-minaga

Üks põhjus on veel, miks ma mediteerin: see on võimalus kohata päris mind ennast. Kui aus olla, ega ma täpselt tea, mis asi see päris- ehk tõeline mina on, millest nii palju kirjutatakse. Mina saan sellest aru nii, et kohtumine päris-minaga on seisund, kus kõik on paigas. Pole mingeid ootusi ei endale ega teistele: ma ei pea olema targem ega püüdlikum, ma ei taha, et olukorrad oleks sobivamad või teised inimesed käituksid paremini. Mul ei ole vaja kuskile minna ega midagi saavutada. Kõik on hästi, väga mõnus ja lihtne on olla. Neil hetkil tõuseb kusagilt sügavalt mu seest üles rõõm. See pole midagi ekstaatilist, vaid väike vaikne rõõm, mis annab tunde, et imed on võimalikud. Nii on väga lihtne uskuda, et elu toetab ja maailm mu ümber on heatahtlik.

Otsusta, et hakkad täna mediteerimisega peale. Otsusta, et austad end nii palju, et võtad iga päev enda jaoks natuke aega ja uurid end tähelepanelikult. Luuletaja ja esseist Walt Whitman, vaba inimvaimu eestkõneleja, nimetab seda võimeks „seista veidi eemal kogu sellest rebimisest ja rassimisest, vaadata heatahtliku huviga pealt, olla samaaegselt enesega rahul ja empaatiline, tegevusetu ja igas asjas osaline, lüüa mängus kaasa ja olla mängust väljas, tähelepanelikult vaadelda ja kõike imeks panna.“