Muutumine on väljakutse, mille eest mõned põgenevad ja mida teised pikisilmi ootavad. Tegelikult peavad nii muudatuste eest põgenejad kui igatsejad tõdema, et maailm nende ümber muutub kõigest hoolimata pidevalt. Enese valik on, kas teha maailmaga koostööd ja valida aeg-ajalt uusi arengusuundi, võtta muudatuste väljakutse vastu või rakendada kogu energia muutuste pidurdamisele ja nürilt, kuid näiliselt turvaliselt vanu radu mööda ringi tampida.

Budistid soovitavad, et kui maailma ebapüsivust tunnistada, kaob kohe üks rahulolematuse, muretsemise ja võitluse põhjus. Teades, et kõik on võimalik, kõik on liikumises, ei ole vaja eeldada, et asjad on kogu aeg nii, nagu sa arvasid neid olevat. Enese minapilt on üks neist. Mida vanemaks inimene saab, seda kindlapiirilisem ja detailsem ettekujutus on tal oma võimetest, nõrkustest, eetilistest tõekspidamistest, maitse-eelistustest ja paljust muust. Üks arvab, et tema peab alati olema viimane, kes peolt lahkub, teine ei julge oliive maitsta, sest arvab, et need ei saa talle meeldida, kolmas ei püüagi pilditöötlusprogrammist aru saada, sest tal „ei ole tehnilist taipu“. Isiksus näib olevat paigas ja muutumatu ning inimene tegutseb oma ettekujutatud raamides.

Tegelikult toimub ka raamidesse jäädes pidevalt liikumine – näiteks tervistkahjustavate harjumuste süvenemise suunas. Aastatega koguneb ülekaal, kuna päeva jooksul pole põhjust kusagile jalgsi minna. Pidevast vihastamisest või muretsemisest vajuvad suunurgad alla ja süveneb kurd kulmude vahel. Pidevast püüust tubli olla sagenevad südamerütmihäired ja tõuseb vererõhk, ärevad töömõtted ei lase õhtuti uinuda. Lõõgastavale napsule hakkavad järgnema pikemad pummelungid ja raske ärkamisega hommikud. Vähene liikumine, muremõtete veeretamine, pidev teiste halvustamine ja ebaõigluse siunamine, üksluise ja kalorirohke toidu sisseahmimine – need on igapäevase elu harjumused, mis tasapisi ellu sisse hiilivad ja inimest ümber vormima hakkavad.

Ühel hetkel on inimene infarkti, suhte lõppemise või läbipõlemise äärel ja talle näib ülekohtune, et alternatiiviks pakutakse harjumuseks saanud rutiinidest loobumist. Tema meelest nõutakse talt tohutute muudatuste ettevõtmist, aga muutumine algas juba aastaid tagasi, kui ta elu suhtes enam avali ja tähelepanelik ei olnud ning jäi triivima mugavustsooni. Ei ole sugugi mugav fookust muuta ja uusi harjumusi harjutama hakata. See on lihtsam, kui vaadata end värske pilguga ja mitte arvata, et oled juba lõplikult „valmis“. Mulle meeldib väga Tiibeti vanasõna: „Isegi kui tean, et ma homme suren, saan veel täna õhtul midagi uut õppida“.

Arstide või heade sõprade nõuannetest pole mingit kasu, kui inimene ise ei otsusta muudatust ette võtta. Isiklik tahe ja otsus on pool võitu, teine pool tuleb koos tegudega. Psühhiaatria-, filosoofia- ja antropoloogiaprofessor Roger Walsh kirjutab raamatus „Vaimsuse põhitõed“ põhimõtetest, mis enda elus ja harjumustes muudatuste sisse seadmist hõlbustavad. Neid võiks silmas pidada, kui kavatsed toitumisharjumusi muuta, hakata tegelema regulaarsete kehaliste harjutuste või vaimsete praktikatega, näiteks mediteerimisega. Muudatusi toovaks väljakutseks võib olla ka oskus vajalikul hetkel „ei“ öelda, otsus enam mitte valetada või harjumus kokkusaamistele enam mitte hilineda.

Alusta kergelt. Alguseks sobivad kergemad väljakutsed. Jäta keerulisemad hiljemaks, kui oled juba mõningast edu saavutanud ja eneseusk on kasvanud.

Otsusta, kui kaua. Uute harjumuste omaksvõtmist ei pea deklareerima eluaegse otsusena, seda võib alustada katseajaga, seades endale realistlikke tähtaegu. Selle asemel, et öelda „ma olen nüüdsest taimetoitlane“, võiks seada eesmärgiks üksnes taimetoitu süüa nädala jooksul ja siis otsustada, kas see meeldib mulle ja soovi korral tähtaega pikendada. See aitab suhtuda ettevõetusse täie tähelepanuga selle asemel, et sundida end seda mitu kuud vastumeelselt tegema, endale valetama või võetud otsusest kõrvale hiilima. Nii võib tulemuseks olla hoopis eneseaustuse kadumine. Võib-olla otsustad pärast nädalast katseaega menüüsse rohkem taimetoitu võtta, mitte loobuda kogu toidurikkusest korraga ja täielikult.

Ära tee erandeid. Kuni uus harjumus ei ole juurdunud, on parem erandeid mitte teha. Kui võtad sihiks jõuda nädala jooksul koosolekutele õigel ajal, siis püüa jõuda kõigile koosolekutele õigel ajal. Kui otsus on sel nädalal suhkrut mitte tarvitada, siis ei tasu end jäätiseampsudega petta.

Vaatle ja tee järeldusi. Uuri oma kogemust. Mis tunne on? Millist vastupanu koged? Kuidas teised inimesed reageerivad? Milliseid muudatusi paned enda muudes harjumustes tähele? Muutumise protsessist tuleb õppida nii palju kui võimalik. See on kogu ettevõtmise rosin.

Ole leebe. Ole enda vastu lahke ja andestav ka siis, kui teed vigu või eesmärk jääb saavutamata. Oled selles tegevuses alles algaja ja harjutamise perioodil on ebaõnnestumine loomulik.

Alusta uuesti. Kui libastud, alustad uuesti nii ruttu kui võimalik. Võidu jaoks on vaja ainult ühte õnnestumist enam kui nurjumisi.

Pane kogemused kirja. Päevikupidamisest on abi. Kirjutamine ei lase vabanduseks unustamise taha pugeda. Kirja tuleb panna eesmärgid, mõtisklused, küsimused ja tähelepanekud. Eesmärkide kirja panemine tugevdab pühendumist.

Tunne asjast mõnu. Ära unusta, et vaimse praktika üks eesmärke on rõõm ja ülim õndsus. Roger Walshi sõnul on see vaimsete tegeluste vähetuntud saladus. Ta ütleb, et pole halb ja on koguni suurepärane, kui sul on lõbus!

Kõige tähtsam on, et alustada nende tegevuste ja harjutustega, mis oled eesmärgiks võtnud. Oluline on suurepäraste ideede ja praktikate igapäevases elus rakendamine, mitte lihtsalt nende teadmine. Kui sellest kõigest ka muud kasu pole, siis enda tundmaõppimisele aitab uute asjade proovimine kindlasti kaasa. Ja lõpuks, kui muudatused on edukalt ellu rakendatud, on preemiaks rahulolev nentimine, et „olen ise oma õnne sepp“.