Ma kaalusin keskkoolis 167 cm juures 53 kilo ja olin jumala veendunud, et olen liiga paks. Ma pidasin aeg-ajalt mingeid kummalisi dieete, näiteks sõin nädalate kaupa ainult hapukurki, ma vältisin vööga rõivaid, sest „nii jämeda talje“ puhul oleks keskkoha rõhutamine ju ilmne lollus ja kadestasin klassiõdesid, kel polnud tarvidust rinnahoidja järele. Ma olin tõepoolest oma kehaga hädas! Toonane mina oleks peegli ees oma alasti keha vaadeldes (nagu eneseabiraamatud soovitavad) tahtnud maa alla vajuda.

Võitlus kehaga

Olen harva kohanud inimest, kes on oma kehaga rahul. Veel vähem neid, kes armastavad oma keha. Samas võib näha, kui palju inimesed tänapäeval oma kehaga tegelevad: teevad trenni, külastavad kosmeetikut ja massööri, sirgendavad kortse, suurendavad rindu või vähendavad rasva istmikul. Kellele valmistab meelehärmi kehakuju, kellele liigne kaal, kellele trauma või haiguse tagajärjed, kes ei lepi vananemisega. Osa inimesi tegeleb oma kehaga läbimõeldult, sellest tõeliselt hoolides, kuid on neid, kes on otsustanud keha kui vaenlase vastu võitlusse astuda vanemate, abikaasa või sõbranna õhutusel ning lasknud end üleüldisesse „tagumik trimmi!“ projekti kaasa tõmmata.

Airi on abielus ja 5-aastase tütre ema. Psühhoteraapiasse tulles on tal vaid üks eesmärk: saada endale „kaubanduslik“ välimus. Airi on kogu oma teadliku elu ülekaaluga maadelnud, talunud narrimist nii koolis kui pereringis. Ta on korduvalt osalenud erinevates kaalujälgimise programmides ja end nädalate viisi näljutanud, kuid pole liigsöömisest suutnud vabaneda. „Olen õppinud oma keha vihkama,“ ohkab naine. Teraapiasse soovitas Airil tulla perearst, kuna liigne kehakaal on hakanud mõjutama ka füüsilist tervist – säärtele on tekkinud veenilaiendid ja vererõhk kipub kõikuma. Airit hirmutab ka arsti hoiatus, et edaspidi võib lapsesaamine olla raskendatud.

24-ne Katre on seevastu pikk ja sale noor naine. Ta on vallaline, aga „mitte enam vaba“, töötab suures ettevõttes sekretärina ja käib tantsutrennis. Katrel on meeldiv töö, palju sõpru ja piisavalt raha, et end kindlalt tunda, kuid viimasel ajal on hakanud ligi hiilima depressioon. Põhjuseks toob Katre oma ülekaalulise keha, millega ta peab „vihast võitlust“. Vaatan naist imestusega, kahtlen isegi, kas kuulsin õigesti. Aga just selline on naise tellimus teraapiale, kuna tema meelest suur ja inetu tagumik ei lase õnnelik olla. Katre on mõelnud isegi ilulõikusele ja proovinud näljutamist, kuid tervis ütles üles ja sundis „eksperimenteerimise“ lõpetama.

Lugesin ühe ilukirurgia kliiniku kodulehelt, et kõik need inimesed, kes oma keha plastilise kirurgia abil muudavad, „mõistavad, et välise parandamise abil on võimalik saavutada suurem seesmine rahulolu, enesekindlus ja tasakaal – muuta oma elu paremaks. Nad usuvad endasse ja on valmis selle nimel midagi ette võtma.“ Vat see on mõte, millega on mul väga keeruline nõustuda! Mitte mõttega, et ilukirurgia võib muuta elu paremaks. Ikka võib. Ilus on tore olla. Aga ma tõepoolest ei usu, et need inimesed usuvad endasse ja et välise parandamine annab neile suurema sisemise rahulolu ja enesekindluse.

Miks ma rahul pole?

Nii Airi kui Katre on oma kehaga hädas juba aastaid. Miks ei ole dieedid ja näljutamine Airit aidanud? Miks näeb sale Katre peeglist endale vastu vaatamas ülekaalulist ja inetut tegelast?

Kui räägime ülekaalust, siis siin on harva põhjuseks teadmatus, kui palju või mida süüa. Ajakirjad ja blogid on täis soovitusi, kuidas õigesti või kaalualandavalt toituda. Miks on siis ikka nii paljud inimesed oma kehakaaluga hädas?

Ülekaalulisuse põhjuseid on palju. Soodustavad tegurid võivad olla geneetilised. Arvatakse, et umbes 50% kõigist rasvtõve juhtudest on pärilikud. „Ka mu ema on ümmargune kui murumuna,“ ütleb Airi. Probleem võib ju olla geenides, aga holistilise terapeudina ei jää mulle märkamata, et Airi ja tema ema on üles kasvanud üsna sarnases emotsionaalses õhkkonnas, kodus, täis pidevat riidu ja üksteise süüdistamist. Kumb siis liigsöömist ikkagi rohkem mõjutab – geenid või pidev masendus ja süütunne, millega kumbki naine ei oska toime tulla? Keeruline öelda.

Põhjused võivad olla ka meditsiinilised, näiteks tõstavad paljud ravimid söögiisu või on organismis hormonaalne tasakaal paigast ära. Perearstid nimetavad liigse kehakaalu kõige sagedaseks põhjuseks stressi. Stress tõstab kortisooli taset, mis omakorda stimuleerib rasva ladestava ensüümi teket. Aga eks võime siingi küsida, miks reageerivad erinevad inimesed stressile erinevalt? Miks mõni käib külmkapi kallal ja teine on isutu ja hoopis kaotab kilosid? Ja jällegi jõuame emotsioonideni. Põhjustab ju igasugune stressiolukord ebakindlust ja hirmu ja erinevatel inimestel on erinevad strateegiad nendega toimetulekuks.

Mööda ei saa minna ka meediast. Mul on tunne, et suur osa (noortest) inimestest, kel on vastumeelsus oma keha suhtes, võrdleb end reklaamides esinevate modellidega. Iroonia seisneb selles, et seesama meedia paljastab, et modellidki pole oma välimusega rahul. Meid pommitatakse üha uute toodetega – trenažöörid, kaalud, toidulisandid, kreemid – mis peaksid meid õnnelikuks tegema, tegelikult aga maksame neid ostes kinni oma ebakindluse.

Kui kaunitarile vaatab peeglist vastu koletis

Katre sai buliimia diagnoosi kolm aastat tagasi, kuid probleeme söömisega mäletab ta juba kooliajast. Sel ajal tundusid saiakesed ja šokolaad mõnusa lohutusena, kui vanemate ja hiljem iseenda poolt seatud nõudmised üle pea kasvasid. Koos kohustuste kasvuga ning sooviga tubli olla ja meeldida kasvas ka ebakindlus ja hirm ebaõnnestumise ees. Kuid rääkida polnud sellest kellegagi, sest vanemad lihtsalt ei tahtnud tüdruku perfektse fassaadi taga probleeme näha.

Emotsioonidel on oma energia ja kui seda tagasi hoida või alla suruda, siis see energia ei kao, vaid talletub kehasse, kuni muutub haiguseks, depressiooniks, ärevuseks või sõltuvuseks. Seega, kui tegeleme ainult füüsilise kehaga – teeme trenni ja jälgime kaalu, aga ei tegele emotsioonidega, s.t. ei teadvusta ega väljenda oma tundeid, siis ei aita ka trennid ja dieedid.

Teisel korral kohtudes rullub mu ees lahti Katre kurb elukäik, täis süüdistamist ja süütunnet, üksindust ja aastatepikkust võitlust buliimiaga. „Mis tähendab, et sa ei saa?!“ kõlab naisel siiani kõrvus isa nördinud hääl, „sul on aeg end käsile võtta.“ Selleks, et teistele meeldida, tuleb olla tubli. Nii otsustab Katre juba varakult ja püüab siiani saavutuste abil teiste silmis väärtustamist leida. Katre elukaaslane on pannud naise valiku ette: too kas võtab kaalust alla või tuleb tal edaspidi üksi hakkama saada. Sõpradele tundub mehe suhtumine solvav, kuid Katret sunnib takka hirm ebaõnnestuda ja hüljatud saada.

Võime teha hoolega trenni, süüa rasvavaest toitu, lasta kasvõi rasvaimu teha, kuid kui me tegelikult ennast ei väärtusta sellisena, nagu oleme, siis on töö kehaga tühi vaev.

Kuula, palun!

Kes küll ütleks, mida peame tegema? Mida peaksime sööma ja millist trenni tegema, et kaal oleks normis, tervis korras ja enesetunne hea? Vastus on lihtne – parim nõuandja pole ei elukaaslane, lapsevanem ega meedia, vaid me enese keha. Keha püüdleb loomuliku tasakaalu poole. Ta tahab olla terve, sihvakas ja sale ja annab meile pidevalt vihjeid, kuid me ei oska teda kuulata. Jälgi inimesi enda ümber – õlad on pinges, kulm kortsus, hambad kokku surutud ning hingamine pinnapealne ja katkendlik. Me ei tunne end oma kehas sugugi hästi. Me sööme liiga palju ja valesid asju, mistõttu keha muutub lihavaks ja tundetuks. Kui aga kaotame kontakti kehaga, siis kaotame ka kontakti tunnetega. Me ei märka, et olukord, milles viibime, muudab meid vihaseks või kurvaks, et suhe kallima või sõbraga võtab kogu energia. Selle asemel, et kehva enesetunnet tähele panna ja midagi oma kurbuse, viha või stressiga ette võtta, lähme külmiku kallale või näljutame end, loeme kaloreid, tarbime toidulisandeid, teeme veelgi tugevamat trenni, puhkame veelgi vähem. Lõpuks oleme hoolimata kõigest väsinud, tülpinud ja energiavaesed. Oleme rahulolematud ja endas pettunud. Võitlus ei ole andnud tulemusi.

Mida ette võtta?

Alusta sellest, et vaatad enda sisse, mitte peeglisse! Pane tähele, mis juhtub su õlgade ja kõhuga, kui sa oled ärritunud või kurb. Tunneta, kuidas lihased tõmbuvad krampi ja hingamine muutub katkendlikuks. Milline tunne – kurbus, üksindus, pettumus – sunnib sind külmikust toitu haarama? Nii õpid oma keha märke tähele panema ja mõne aja pärast tead täpselt, mida su keha vajab, mida peaksid sööma või millist trenni tegema.

Jälgi oma mõtteid ja nende mõju kehale. Milliste mõtete mõjul ei taha sa leppida oma peegelpildiga? Kas küsimus on ikka suures tagumikus, nagu Katre arvab, või piinab hoopis hirm mahajätmise ja üksiolemise ees?

On võimalik pikk elu ära elada ja korrata endale, et kõik on hästi. Võibki olla hästi, aga need, kes maadlevad ülekaaluga, peaksid siiski võtma ette retke oma sisemaailma, et teha selgeks, milliseid tundeid on nad aja jooksul alla surunud ja peitnud, milline vana valu ei lase rahulolev ja õnnelik olla. Peidetud emotsioonide päevavalgele toomine on oluline samm tervenemise (ka salenemise) teel.

Jaga oma kehale kiitust!

Palju räägitakse visualiseerimisest ja enesesisendustest. Ole tänulik keha eest, mis on sind teeninud kogu su senise elu! Pane tähele, milliseid sõnu kasutad oma kehast mõeldes. Kritiseerimise asemel jaga kiitust! Sinu keha kuuleb sind. Positiivsed sisendused aitavad sul sisemiselt tugevamaks muutuda ja keha üldist energiataset tõsta. Need aitavad mõtlemist ümber programmeerida ja vabaneda mõttemustritest, mis toidavad enesehaletsust ja depressiooni.

Debby Shapiro kirjutab oma raamatus „Sinu keha räägib sinuga“ lihaste kärbumist põdevast ja ratastooli sunnitud Evyst, kes aitas end tervenemise teele ühe lihtsa harjutusega. Evy pidi alustuseks välja valima ühe kehaosa, mis talle meeldib, olgu või ilusat värvi silmad. Ta kiitis ja tunnustas seda osa endast iga päev nädal aega järjest. Isegi, kui kiitus kõlas algul võltsilt, jätkas ta järjekindlalt harjutust. Nädala pärast tuli tal valida uus kehaosa. Nüüd kiitis ta nii uut kui eelmist väljavalitud kehaosa. Ühel päeval saabus pöördepunkt, mil Evyl ei olnud oma kehaga seoses enam ühtegi negatiivset mõtet. Ta suutis vaadelda oma haigusest moondunud keha kohut mõistmata, eelarvamusteta, ilma et võrdleks end kehaga, mida ühiskond ilusaks peab.

Elu (ja ka keha) oleks palju kergem, kui me ei esitaks endale liiga suuri nõudmisi, vaid õpiksime ennast väärtustama sellisena, nagu oleme. Sa võid olla vähem või rohkem ülekaaluline, kuid sellegi poolest näha välja kena ja olla igati armastusväärne inimene.

Artikkel ilmus ajakirjas TervisPluss (märts 2013).