Minule seostub söömine naudingu ja heaoluga, aja sisuka veetmisega, enese eest hoolitsemisega ja lähedastega koos olemisega. Nii on meie peres tavaline, et sööme enamasti mehega koos õhtust ja kiidame oma toitu: „Jälle sai väga maitsev!“ Selle rahulolutunde juurde ei käi liialdamine ega piiramine. Toidu kogus on palju väiksema tähtsusega kui söömise protsess ise. Oma nina alt kaugemale vaadates näen, et söömine on saanud ohtliku ja pahelise tegevuse sildi. See nagu polekski enam lihtne nauding vaid keeldude ja käskude keeruline kombinatsioon. Seepärast mõtisklen nüüd, kuidas saaks tuua rahu isude ja dieetide võitlusväljale.

Nauding versus dieet

Millalgi hakkasin märkama, et söömine on ühiskonnas muutunud teemaks, mille ümber käib pidev hindamine ja ümberhindamine, hirmutamine ja manipuleerimine. Ühel päeval on teatud toiduained häbimärgistatud, mõne aja pärast need rehabiliteeritakse, aga inertsist liigub vana info ka veel hoogsalt edasi ja mõne aja pärast leitakse uued süüdlased. Näiteks kartul, vaeseke, on saanud süüdistuse inimeste paksuks ajamises, kuigi teisalt on teada, et üks kartul annab sama palju kaloreid kui poolteist õuna. Rasvased toidud, mis said vahepeal risti löödud kui südamehaiguste põhjustajad, on viimastel aastatel taas õigeks mõistetud. Kanamunad ei ole ka enam kolesterooli sünonüüm nagu kümmekond aastat tagasi. Pealegi ei ole kolesterooli väga madal tase organismis parem kui selle üleküllus. Nagu igas asjas, on siingi parim parajalt keskmine tase.

Osal inimestest on alatihti kaalulangetamise dieet. Ma ei ole ise selles vallas eriline praktik, aga kõrvalt vaadates näib see raske ettevõtmisena. Sundimist täis võitlus iseendaga on ju raske. Sellest tegevusest õhkub piitsa ilma präänikuta. Nautimisest ja rõõmust on asi igatahes kaugel. Ja mis kõige kurvem – mõne aja pärast on salakavalad ja kõikvõimsad isud tubli dieedipidaja seljatanud ja ta on jälle õnnetu.

Dieete määratakse ka tervise pärast. Nõustun, et ülekaal on probleem, kui see raskendab keha funktsioneerimist. Kui hingamiseks, kõndimiseks, kehatemperatuuri reguleerimiseks või kingapaelte sidumiseks tuleb teha lisapingutusi, peaks kindlasti midagi ette võtma. Ent kehale ei meeldi sundimine.

Intuitiivne söömine

Üks dieetidele alternatiivi pakkuv suund on intuitiivne söömine, mis sai alguse Ameerika Ühendriikides 1970.–80. aastatel. Selle puhul soovitatakse endisele dieedisõltlasele: Tee toiduga rahu! Ära deklareeri endale, nagu oleks mõned toidud lubatud ja teised keelatud! Ära anna endale hinnanguid, et oled kiiduväärt vaid siis, kui sööd madala kalorsusega kooki ja laiduväärt, kui sööd

Intuitiivse söömise kohta tehtud teadusliku uuringu tulemused näitasid, et see vähendas katsealustel kehamassiindeksit, alandas triglütseriidide taset (kui vereringes on triglütseriidide liig, deponeeritakse osa neist rasvkoesse) ja vähendas südame-veresoonkonna haigustesse jäämise riski.rammusat, mis sest, et maitsvamat kooki. Intuitiivse söömise alus on oma keha kuulamine, et inimene oskaks sööma hakata siis, kui on päriselt nälg ja lõpetada, kui kõht on täis. Väga tähtis on oskus toitu nautida, sest naudinguga ja aeglaselt söömine aitab vähendada ülesöömist. Sa ei pea olema nagu ahne ahjualune, kes kogu katlatäie korraga ära sööb, enne kui keegi märgata jõuab. Kui sa ei arva, et oled süües nagu vargil ja teed midagi keelatut, siis on kergem aru saada, millal on küllalt. Ja loomulikult on oluline, et päevakavasse mahuks ka enese mõõdukas füüsiline liigutamine.

Emotsionaalne ja „päris“ nälg

Lihtne on soovitada: mõista oma keha vajadusi ja vali teadlikult, mida ja kui palju sa oma kehale annad!, kuid sedasi saab teha siis, kui inimene on emotsionaalses tasakaalus. Siis ta oskab märgata, millal kõht on päriselt tühi ning tajub ka, kui kõht on täis, et lõpetada söömine. Füüsiline näljatunne hakkab endast kõhus märku andma tasapisi, sageli harjumuspärastel söögiaegadel. Kui juhtub, et igapäevast rutiini ei saa järgida, ei aja see inimest närvi. Ta teab, et hoolitseb keha vajaduste eest lihtsalt veidi hiljem.

Mis kannustab tagant inimesi, kes söövad valimatult ja ennastunustavalt? See on emotsionaalne isu, mis ilmneb äkitselt ja tavaliselt edasilükkamatu vajadusena mingi kindla toidu järele. Inimesele näib, et pea on täis üksnes söögimõtteid ja suu ihkab kindlat maitset. Süüa on vaja kohe! Kõhus oleks nagu lõputu suur tühimik, mis vajab täitmist. Iseloomulik on automaatne söömine, nii et sööja ise ei märkagi, kuidas küpsisekauss on tühjaks saanud ja paar korda uuestigi täidetud. Näljatunne ei saa otsa, kuigi kõht on juba ilmselgelt liiga täis. Ja muidugi kaasnevad sellega süü- ja häbitunded, halb enesetunne, uued lubadused ja nende murdmised.

Sa ei ole viga, mida peaks parandama

Kuigi intuitiivse söömise lipukirjaks on „kõik on lubatud“, ei saa seda praktiseerides enda suhtes ükskõikseks jääda. Oma isudega tuleb tööd teha ja see on iseenda tundmaõppimise töö. Tuleb loobuda enese kritiseerimisest ja soovist end mingitesse ideaalsetesse mudelitesse suruda. Sellega aitab toime tulla enda kehavormide ja tunnete aktsepteerimine. Igasugune keha väärib pigem tänu kui kriitikat. Ja tunded on samuti sinu enda loomulik osa, mitte häbenemist väärt eksitus. Nagu kirjutab üks intuitiivse söömise propageerijaid Geneen Roth oma raamatus „Naised, toit ja jumal“, on esimeseks sammuks teel normaalse kehakaaluni mõistmine, et „sa ei ole viga või probleem, mida peaks parandama“. Kui sa sellest juhindud, siis kaob vajadus end karistada selle eest, et oled selline, nagu oled.

Enda aktsepteerimine sellisena nagu oled, on tegelikult vabastav ja lõbus. Selle tunde kinnistamiseks, et sinu keha ei ole puudulik ega parandamist vajav, vaid juba praegu igati kiitust väärt, kirjutasin juhitud meditatsiooni „Keha kiituseks“. Selles saab kiidusõnu kogu su keha, kaasa arvatud sinu kuldaväärt käed, õnnelikud õlad, kindel kael, jõudu täis juuksed ja kelmikad kõrvad ning nautlev nina ja sarmikas suu. Selle meditatsiooni läbitegemine suurendab lugupidamist oma keha vastu ja aitab end tunda kütkestavana.

Ja loe lisaks meelerännakute albumi “Keha kiituseks” kohta.