“Eesti inimene määratleb end enamasti maastiku kaudu. Olla eestlane – see tähendab väikest majakest metsa või mere ääres, mille taustal askeldab mullaste sõrmedega tilluke õnnelik inimene.“ (Valdur Mikita)

Paljudel arvutieelse lapsepõlve läbinutel on mälupangas maa-vanavanemate juures veedetud aeg, suvine töö kooliaias või kolhoosipõllul, sügisene kartulivõtt, marjul- ja seenelkäigud. Mulle tundub, et tollal sattus linnalaps loodusesse tihedamini kui praegu. Metsas kasvavad puud olid liigiti eristatavad, mitte lihtsalt mingi üldine metsamassiiv. Ja nende seas omakorda mõned eriti omased või tähenduslikud. See pärn maja lähedal, millelt juulis talvise tee jaoks õisi korjati. Kuusk, mille all oli sipelgapesa, kus sai jälgida, kuidas sinna sattunud rästikust sai rästiku luukere. Värava kõrval natuke viltu kasvanud kask, mille kohta ema rääkis, et ta olevat lapsena selle otsa roninud ja seal möödujaid jälginud. Huvitavaks tegi selle puu just asjaolu, et see kask tundis mu ema lapsena. Ta oli mu ema lapsepõlvesõber.

Mulle endale on alati kõige rohkem meeldinud männid. Just mitmuses, hulgakesi koos. Ideaalsesse mälupilti kuulub alt läbi paistev, kunagistel mereluidetel kasvav sirge männimets. Raugelt lõhnava õhu ja krõbiseva põdrasamblase jalgealusega. Pohlad, seened ja mustikad on seejuures ka metsaaluse kaunistus, mitte vaid utilitaarne ettekääne sinna minekuks. Õitsev mustikas on samaväärne valmis marju kandvaga.

Foto: Jaanika Liinar

Minu lapsepõlves ei olnud mets kahtlane koht, kus seenelised eksivad, kui mobiili kaasas pole, puugid ründavad möödapääsmatult ja igal sammul võid sattuda Eramaa sildi otsa. Kui metsa teemal lapsele ka mingit hirmujuttu aeti, siis seda, et emis, kellel põrsad ligi, võib rünnata, kui sa talle liiga lähedale satud ja hea oleks osata puu otsa ronida.

Eestlastel on kihk end metsarahvaks nimetada ja küllap me end sellena ka tunneme. Miks muidu Valdur Mikita „Lingvistiline mets“ eelmisel aastal nii paljudele raamaturiiulitele jõudis. Veel 20. sajandi alguses ei jaganud meie esivanemad loodust „elus“ ja „elutuks“ vaid kõigel arvati hingejõud sees olevat. Tsiteerides Oskar Looritsat: „Nagu üksik puu oli omaette hingestatud olend, nii ka mets tervikuna tundus omaette elava olendina, oma eri hingega, mis kasvatas, lehtis ja õitses, aga ka kolletus samuti ja närbus ise, haigestas, hirmutas, eksitas teisi. Vesi andis joojale elujõudu, puhastas pesija roojast, võis aga ka uputada, haigestada jne., kusjuures iga veekogu kujueldi jällegi omaette tervikuna oma eri iseseisva hingega.“ Loomulikult tuli iga metsast võetud anni eest tänada ja suuremate ettevõtmiste puhul nagu puu maharaiumine, ka andestust paluda. Muidugi oli teada, et puude keskel elavad ka metsahaldjad Metsavana, Murueit, Murueide tütred, kes hoiavad inimese toimetamistel silma peal ja kui vaja, siis karistavad metsavargaid või muid pahategijaid. Olen üsna kindel, et vähemalt osake sellisest suhtumisest kehtib tänapäevani.

Ma ei tea, kui palju panevad tänased linnalapsed puid tähele ja kas neil on mõni lemmikpuu. Kui me hakkasime Salasõna naistega tegema laste meelerännakuid, siis mina võtsin kirjutada sellise, mis seoks lapsi looduse väega. Proovisin alguses teemale läheneda lillede kaudu (lapsed ju teadupärast elu õied). Katsetused näitasid, et lillekesed jääksid antud eesmärgi jaoks nõrgaks. Kogemus näitab, et täiskasvanuile on turvatunde tugevdamiseks abi juurte kujustamise meditatsioonist. See maandab nende ärevuse ja annab juurde usaldustunnet. Sellest lähtudes tegin lastele meelerännaku teksti, mis juhib neid puuks olemise tunde sisse. Juhendatud meelerännakus saab proovida, mis tunne on olla sama rahulik ja kindel nagu on puu. Kuuldavasti sobib see rüblikutele keskendumisharjutuseks väga hästi. Igavaks ei lähe, sest oma kujutluses on võimalik olla iga kord erinev puu.

Kuula katkendit meelerännakust “Olen tugev puu”.