Lapse päev algab hommikul vara. Tal on lõbus ja tore. Nii kodus, lasteaias kui  koolis õpib laps palju põnevat. Ta saab suhelda oma sõpradega ja tegeleda meelistegevuse mängimisega.

Kuid laps satub päeva jooksul ka olukordadesse, kus võib haiget saada nii tema keha kui hing. Laps on tugev ja samas haavatav, ta oskab imehästi end kohandada ja oma tunded vajadusel tahaplaanile seada. Kõik ikka selleks, et täiskasvanutele meele järele olla ja näidata, kui tubli ta on.

Kui laps on kurb, kuuleb ta täiskasvanut ütlemas: „Ära ole kurb! See ju nii väike asi?!“ Kui laps tunneb hirmu, patsutatakse talle õlale ja tähendatakse: „Lõpeta ära! Sa oled ju juba nii suur.“ Vahel tunneb laps üksindust. Ka siis tuletatakse talle meelde, et tal on sõbrad, ema ja isa. Pole mingit põhjust kurvastada! Kõik see annab lapsele teadmise, et temaga on midagi valesti, kui ta hirmu, üksindust või kurbust tunneb.

Täiskasvanud arvavad, et kui me juba maast madalast lapsele sisendame, et peab tugev olema, siis kasvabki laps tugevaks. Jah, esialgu võibki tunduda, et ta saab kõigega hakkama – ei nuta, ei virise ega näita oma emotsioone välja. Miks? Sest ta on ju tugev! Sest täiskasvanud ootavad seda. Kuid mõne aja pärast ei mahu allasurutud tunded enam väikesesse kehasse ära. Meile, täiskasvanutele paistab siis, et laps reageerib üle. Ta ärritub pisiasjade peale, tõstab häält ja kipub lööma. Või tõmbub hoopis endasse.

Iga lapsevanema ja õpetaja kohus on õpetada lapsele tema sees olevaid tundeid tähele panema ja aktsepteerima. Lapsesse tuleks süstida usku, et temaga ei ole midagi valesti, kui ta hirmu, kurbust või üksindust tunneb. Ta on hea ja väärtuslik ka kurva või hirmununa. Nendest tunnetest on võimalik vabaneda vaid nii, kui tunnistame, et nad on meie sees olemas. Lasteaiaõpetajana näen, kui kiiresti võib kurbus kaduda, kui täiskasvanu nõustub sellega, et laps on kurb. Kui laps sõrme ära lööb ja meie seda tähtsaks ei pea – küll läheb üle! – siis hakkab laps veel kõvema häälega nutma. Miks? Sest täiskasvanu ei mõista ju, et tal on valus. Nutt võib aga imekiiresti otsa saada, kui palume lapsel valutavat kohta näidata. See kehtib ka siis, kui lapse hing on haiget saanud. Kui lubame lapsel olla kurb, jäädes sellisel hetkel temaga, siis saab laps turvaliselt tugevaks kasvada. Ta ei pea mahasurutud tundeid täiskasvanu ellu kaasa võtma.

Kui me ei saa olla lapsepõlves turvaliselt nõrk, ei saa me olla ka emotsionaalselt tugev täiskasvanu. Kui austame ja armastame lapsi sellisena, nagu nad on – koos kõigi tunnetega –, siis teeme neile kingituse kogu eluks.