„Kuidas leida üles usk sellesse, et maailmakõiksus on heatahtlik?“ küsib psühhoterapeut ja kirjanik Tommy Hellsten oma viimases raamatus „Võidujooks ajaga“. „Kui maailmakõiksus on heatahtlik, on mul kõik asjad alati hästi. Hästi sellest hoolimata, et mul tuleb ette nii raskusi kui kannatusi.“ Oh, oleks see vast elu!

Suurim probleem – usaldamatus

Kui mu südames on usk, et elu toetab mind – mis iganes minuga ka toimub –, siis ma usaldan ennast, usaldan teisi inimesi ja elu tervikuna. Ma suudan end aktsepteerida sellisena, nagu olen, ma tean, mida ma tahan ja mis on mu väärtus. Nii on lihtne suhelda ja suhteid luua, uut õppida, riskida ja unistusi elu viia. Isegi enda vigu on lihtne tunnistada, sest mu sees on teadmine, et ma olen aktsepteeritud. Ma ei muretse sugugi homse päeva pärast, vaid olen avatud ja uudishimulik: mida põnevat uus päev mulle toob? Olen selline mõnus seltsiline – rahulik, rõõmus ja lõdvestunud, kellega koos on kõigil lihtne olla. Nii oleks siis, kui ma usaldaksin.

Kuid psühholoogid ja terapeudid teavad, et just usalduse puudumine on üks suurimaid probleeme tänapäeva inimese elus. Me ei usalda ennast ega teisi, arvame, et peame igapäevase heaolu nimel võitlema ja olema pidevalt valmis selleks, et nahk üle kõrvade tõmmatakse. Umbusk toob kaasa meeleheitliku soovi meeldida, gruppi kuuluda ja grupilt tunnustust saada. Vigade tegemine on keelatud, sest siis tõugatakse ära. Inimene jälgib pingsalt teisi, kuid südame põhjas teab, et loota saab vaid iseendale.

Kuidas selline Uskmatu Toomas käitub? Ta tahab olla alati toimuvaga kursis, olla peensusteni kindel. Ta klammerdub reeglitesse ja struktuuridesse, otsib kõigele (teaduslikku) tõestust ja enamasti teeb asju nii, nagu on alati teinud. Ta püüab kõike kontrollida ja teisi inimesi, eeskätt lähedasi enda käe järgi muuta, tehes seda enamasti peenelt, sõnadega manipuleerides, aga vahel ka lausa vägivallaga. Kõik see annab natukenegi kindlustunnet: asjad on nii, nagu need olema peavad.

Tulemuseks on pidev lihaspinge seljas ja kaelas, peavalu, unehäired, kurnav vaimne väsimus ja lõpuks paanikahood. Ja loomulikult ei saa ka suhted teab mis kaua ja õnnelikult püsida.

Turvatunne lapsepõlvest

Kui laps on vanemate poolt aktsepteeritud ja armastatud, tunneb ta end turvaliselt. Vanemate kaudu, paljuski nende olemist-käitumist jälgides õpib laps aru saama, mis on õige, mis vale, mis on hea ja mis teeb haiget. Sellised piirid lasevad lapsel tunda, et ta on vaba mõtlema, väljendama ja tegutsema ilma, et peaks teiste meeleheaks end painutama või kellegi reageeringu hirmus valvel olema. Sellisest lapsest sirgub täiskasvanu, kes tunneb end turvaliselt, usaldab inimesi ja julgeb elu väljakutsetega silmitsi seista.

Aga nii hästi läheb vähestel. Suur osa lapsi kasvab peres, kus valitseb emotsionaalne külmus, kus üksteist tõrjutakse või jagatakse hoope, kus kokkulepped ei pea ja piirid on kas väga jäigad või puuduvad sootuks. Mõnel meist pole minevikus olnud kedagi, kes paneks käe ümber õlgade ja ütleks, et kõik läheb hästi. Tommy Hellsten ütleb, et selliste inimeste sisemuses valitseb sügav turvatunde puudus. „See puudus on neisse sisse kootud võib-olla juba väga varases lapsepõlves. Nad on hingepõhjas veendunud, et elus ei saagi minna muud moodi kui ikka jälle halvasti. Säärane on nende kogemus ja see on nende jaoks püha tõde. Neil, kes on pidanud varases lapsepõlves kannatama turvatunde puudumise käes, tekib hiljem väga tungiv vajadus hoolitseda selle eest, et seesama ei korduks. See teeks liiga suurt valu. Sisemist turvatunde puudumist tuleb siis kompenseerida välise üliturvalisusega.“

Kui probleemi juured on sügaval lapsepõlves, kas on siis täiskasvanuna usaldamist üldse võimalik õppida? Ikka on.

Kõigepealt pane tähele, mida sa endale elu ja enda hakkamasaamise kohta ütled: „Mul ei lähe kunagi hästi“, „Tulevik ei too midagi head“, „Lootus on lollide lohutus“. Kõlab tuttavalt? Need on needsamad veendumused, mis lapsepõlves su sisse istutati ja mis tahavad sind järjekordse pettumuse ja valu eest kaitsta. Nad tahavad lihtsalt, et tunneksid end hästi. Kunagi minevikus oli sellist „kaitset“ vaja, sest lapsel puuduvad ressursid – teadmised ja oskused –, et enda sees olevate haigettegevate emotsioonidega toime tulla, aga tea, et täna, täiskasvanuna oled sa piisavalt tugev, et mööduva pettumuse ja valuga hakkama saada.

Aeg pingutada, aeg väsinud olla

Menukirjanik ja Tao asjatundja dr Wayne W. Dyer tuletab meile meelde, et raskused, haigused ja kannatused on elu loomulik osa. Me võime tõepoolest olla „kurnatud ja puhanud, hirmunud ja kaitstud, armastuseta ja armastatud“, sest looduses asjad lihtsalt käivad nii – tsüklitena. Aga nõudlik ego tahab, et oleksime alati valmis, alati väsimatult rivis. Kuid elu ei lase meil pikalt sellist supermani mängida – ülepinge käes kannatavad nii vaimne kui füüsiline tervis.

Tee paus ja lihtsalt jälgi oma hingamist! Sellel lihtsal võttel on uskumatult suur mõju. Esiteks, tähelepanu väliselt hingamisele ehk enda sisse tuues paned tähele, kui pinges (võitlusvalmis, pettunud, hirmul) sa tegelikult oled. Alles nüüd saad hakata keha lõdvestama, sest me ei saa ühegi probleemiga tegeleda enne, kui oleme probleemi teadvustanud.

On aeg kõvasti pingutada ja on aeg väsimust tunda. Kui võtame selle mõtteviisi omaks, saame leppimises lõdvestuda ja uskuda, et elu soovib meile head ning valu ja kannatus asenduvad õige pea rahu, rõõmu ja armastusega.

Ruumi mõistatusele

Lugesin hiljuti ühelt kinoplakatilt: knowing is good, knowing everything is better. Ma muidugi ei tea, millest film The Circle kõneleb, aga kui mõni inimene peaks tõsimeeli selle väljendi oma elu motoks seadma, võib talle küll kiiret läbipõlemist ennustada. Teadmistejanu on hea ja edasiviiv, aga selle kõrval võiks olla ruumi ka Elu Suurel Mõistatusel. Nii on pinget vähem ja elada lihtsam. Ma ei pea kahtlema, kas oma poolikute teadmistega sobin ikka seltskonda, ei pea värisema hirmus, kas oskan kõikidele küsimustele vastata.

Hoolimata teadussaavutustest ja tipptehnoloogiast oleme aeg-ajalt kõik Elu käes mängukannid. Suure tõenäosusega ei saa sa kunagi selget vastust, miks sind see haigus tabas, miks just sind töölt lahti lasti, miks su partner teise juurde kolis või miks sa kallist inimesest nii varakult ilma jäid. Sageli nendele küsimustele lihtsalt pole vastuseid. Võib-olla juhib meid siin miski või keegi meist suurem? Elu ise? Sellisel puhul ei jää meil üle muud, kui tõdeda: praegu on nii, aga küllap ma ühel päeval saan vastuse.

Paras annus lapsemeelsust

Ma tahaksin innustada sind ses tõsises eluvõitluses olema ka parajalt lapsemeelne. Laps ju usub ja usaldab! Kui minu elus oli paarkümmend aastat tagasi tõsine kriis ja sihid tolmuks pudenenud, tegin midagi, mida olin varem rumalaks ja naiivseks pidanud: riputasin vannitoa peeglile salmi „Haneema laulukesest“. See aitab mind vahel nüüdki! Tee sinagi üks paus, lase end lõdvaks, hinga rahulikult ja ümise endamisi rõõmsat laulukest. Nii on palju lihtsam maailmakõiksuse heatahtlikkusse uskuda.

Ja siin on haneema lauluke:

Iga haiguse vastu siin elus on olemas rohi

või seda pole.

Kui on, siis leia see üles,

kui pole, löö käega – saad üle!