„Appi! Ma tahan siit ära! Jälle ta karjub. Jälle ta valab pisaraid. Miks ei võiks ta ometi vait jääda? Miks ei võiks ta lihtsalt maa alla vajuda? Armas jumal, anna mulle elu, millest ma olen unistanud!“ Käib verine võitlus partneriga, aga selle varjus toimub sama visa võitlus inimese enda sees. Tahaks head suhet, tahaks rahulikku elu, lõppude lõpuks tahaks armastada ja õnnelik olla, aga kõik läheb ikka nii nagu alati – arusaamatus toob tüli, mis kasvab veriseks võitluseks või närvesöövaks vaikimiseks. Mida teha? Pingutada või käega lüüa ja masendunult alla vanduda? Peab ju olema mingi tervem viis konfliktiga toimetulekuks?

Igaühel oma põgenemise viis

Igaühel meist on oma põgenemise strateegia ehk viis, kuidas hiilime ära ebamugavast ja hoidume haiget saamast. On neid, kes konfliktolukorras jonnakalt vaikivad, neid, kes väiksemagi pinge puhul nutma puhkevad ja neid, kes erimeelsuste korral vihaselt ründavad. Aga võib-olla käitud sa nii, nagu mina aastakümneid tegin: ma lihtsalt palvetasin endamisi, et kogu see jama ükskord lõppeks, et tüli või vaidlus mingil imelisel kombel iseenesest laheneks. Enamalt jaolt muidugi ei lahenenud, vaid sama stsenaarium kordus aina uuesti: ma lülitasin end lihtsalt välja, sest kogu olemusega kohalejäämine tundus vaimselt masendav ja füüsiliselt hirmutav.

„See oli talumatu, kui ema ja isa jälle teineteise peale karjusid!“ räägib mulle Liisa. „Peitsin end kappi või kirjutuslaua alla ja katsin kõrvad kätega. Ma lihtsalt ei jaksanud seda sõimlemist enam kuulata, see hirmutas ja tekitas totaalse jõuetusetunde. Lõpuks muutusin nii tundlikuks, et käisin ringi, „tundlad“ püsti, ja registreerisin koduste väiksemagi pahameele või solvumise, mis veel sõnadeni polnud jõudnudki, ja vaatasin, et enne järjekordset riidu jalust ära saan. Minust sai oskuslik põgeneja,“ naerab naine.

Just nii käitub Liisa ka täna, täiskasvanuna. Ikka põgeneb, kui olukord kisub vähegi kriitiliseks. Mis tahes sõnavahetus tööl või kodus, partneri hääletõstmine või ka ainult kulmukortsutus tekitab naises paanikat ja sunnib põgenema. Alati pole võimalik füüsiliselt lahkuda, kuid Liisa jääb vait, mossitab ja lülitab end välja ning ehitab enda ümber emotsionaalse kaitsemüüri, millest on läbi või üle kellel tahes võimatu pääseda.

Lapsepõlve jäljed

Miks me nii käitume ehkki saame selgelt aru, et sellisel moel suhe paremaks ei muutu? Nagu Liisal on igal inimesel lapsepõlvekodust pärit harjumuslik viis valu eest põgeneda ja probleemiga mitte tegeleda. See on alateadlik protsess – tänane konflikt aktiveerib meie sees aastakümneid tagasi toimunud sündmuste psüühilised jäljed ja nii kogeme sama, mida kogesime lapsepõlves. Kui vanemad teineteise peale karjuvad, tunneb laps suurt kurbust; kui isa rihma vibutab, on ta kabuhirmus; kui kallis inimene emotsionaalselt kokku variseb, otsib laps süüd endas ja kardab hülgamist. Lapsel ei ole taolistel juhtudel ei teadmist ega oskust iseendaga ja olukorraga toime tulla. Jääbki vaid loota, et mingil imelisel moel saab kõik jälle korda. Aga kui valu muutub väljakannatamatuks, on targem jalga lasta. Ja iga korraga tuleb see aina paremini välja.

Igas konfliktis toob emotsionaalne pinge kaasa ka ebamugavustunde ja pinge kehas ja enne, kui arugi saame, laseme täiskasvanuna käiku täpselt sama strateegia, mida oleme aastaid harjutanud: põgeneme iga hinna ees. Sellistel puhkudel teeb otsuse meie sees olev lahendamata minevik, ebaküps ja haiget saanud laps, mitte vastutustundlik täiskasvanu. Ja siin ei ole mingit kasu hurjutamisest: „Võta ennast ometi kokku! Sa oled 30 (40, 50, 60…) aastat vana, aga käitud nagu laps?!“

Jää kohale

Kui oled järjekordsesse suhtedraamasse sattunud, püüa kinni see hetk, kui tekib mõte kasutada taas tuttavat käitumisviisi. Teisisõnu, märka seda, kuidas püüad mis tahes moel ebamugavast olukorrast pääseda ja vastutust mitte võtta. Peatu korraks ja lihtsalt teadvusta: „See on see hetk, mil ma tavaliselt torman teise tuppa, panen kõrvad lukku, hakkan nutma, käratan ja loobin asju“. Stopp! Ära tee midagi! Ära anna vanale impulsile järele, ära anna järele selle väikese ebaküpse poisi või tüdruku hirmule ja soovunelmale, et silmad kinni pigistades või jalgu trampides tont lihtsalt kaob. Sel lapsel polnud tookord teadmisi ega oskusi, et olukorraga toime tulla, aga sinul täna on. Jää seekord kohale!

Kui sa kohe ei tea, mida teha, siis lihtsalt ütle endale (veel parem, ütle ka partnerile): „Ma tunnen end praegu kole pahasti. Mul tõuseb nutt kurku/viha matab mu enda alla ja mul ei ole õrna aimu, mida peaksin tegema. Ma vajan aega, et asjast aru saada!“

Kui ütled need sõnad häälega välja, võtad endalt võimaluse endist viisi käituda. Sa jääd paigale ja hingad sügavalt. Sinu kohalejäämine, nii füüsiline kui emotsionaalne, on eelduseks, et midagi uut saaks üldse tekkida. „Ehkki see on piinlik ja valus, on väga tervendav lõpetada iseenda eest peitupugemine. On väga tervendav läbi näha kõik viisid, kuidas oled alatu, kõik viisid, kuidas peitu poed. Kõik viisid, kuidas välja lülitud, salgad, sulgud, teisi kritiseerid – kõik oma väikesed veidrused,“ julgustab budistlik nunn ja kirjanik Pema Chödron. Sa jääd kohale, hingad sügavalt ja tunnistad, mis sinuga toimub. See ei ole veel lahendus, aga on esimene samm.

Olgu sul vaprust!

Ma annan endale selgelt aru, et see nõuab suurt vaprust avada oma süda ning tunda ja väljendada tundeid, jääda paigale koos kõigi oma vigade ja puudustega ja olla nii väga haavatav. See nõuab tõepoolest suurt vaprust seista silmitsi jõuetusetunde, süütunde ja mahajätmise hirmuga. Selline käitumine tähendab vastutuse võtmist iseenda ja ausate suhete eest. Nii pole mitte ainult sinul endal lihtsam elada, vaid ka teistel on sinuga kerge koos olla, sest sa oled siiras, reageerid adekvaatselt ja ausalt. Partner ei pea aimama, mis su sees toimub või kuidas sa järgmiseks käitud. Sa lubad ka temal jääda iseendaks. Vaid nii saab suhe olla aus, austav ning vaba manipuleerimisest ja ebaküpsetest mängudest. Jätkugu sul vaprust astuda esimene samm armastava ja õnneliku suhte suunas!