Kõige tähtsam küsimus

Oscar Wilde on öelnud, et enese arendamine ongi meie elu eesmärk. Me teeme seda ju koguaeg – õppides, võõraste olukordadega silmitsi seistes, uusi ülesandeid lahendades, suhteid luues ja lapsi kasvatades. Elu annab meile pidevalt põhjust end kokku võtta, et suudaksime üle lati hüpata. On teooriaid, mis väidavad, et kuni 35. eluaastani toimub inimese areng väliste impulsside mõjul – meid suunavad vanemad, kool ja sõbrad. Et areng saaks jätkuda ka pärast 35-ndat, peaks impulss tulema inimese seest, temas peab toimuma mingi sisemine murrang, äratundmine. Sageli lükkavad meid sellise äratundmise poole elu keerdkäigud: töötuks jäämine, raske haigus, lähedase kaotus, abielulahutus. Kuid alati ei pruugi olukord olla nii dramaatiline. Vahel on nii, et ühel kenal hetkel lihtsalt saabub äratundmine, et endistviisi oma eluga edasi minna enam ei taha. Pole energiat, pea on ideedest tühi, silm ei sära, nagu kirjeldavad oma seisundit sageli mulle mu kliendid. Ja siis tuleb silmitsi seista Elu Suure Küsimusega: mida ma tahan?

Õnneks on terve hulk allikaid, kust vastust otsida: raamatupoodide enesearendamise sektsiooni riiulid on lookas, internetist on võimalik leida nii juhtnööre eesmärkide kirjapanekuks, praktilisi töölehti tegevusplaani koostamiseks kui harjutusi uue Mina visualiseerimiseks. Aga vastusega on sul midagi peale hakata vaid siis, kui see tuleb su enda seest, kui see keskendub sinule ja sinu elule.

Vahel tundub, et mida rohkem ma ennast uurin, seda segasemaks asi läheb. Saan teadlikuks oma puudustest, aga nendega midagi peale hakata veel ei oska. Aeg-ajalt suudan end oma mõtete või käitumisega ikka üsna ebameeldivalt üllatada ja see muudab mind nõutuks ja lööb mõra eneseusku. Võtame või endale valetamise. Väga rumal komme! Tean ju küll, et kõige olulisem on olla aus enda vastu, aga hea olemise tahtmises jätan ütlemata, et mulle partneri käitumine ei sobi või et kolleegi sõnad tegid haiget. Surun hambad kokku, teen head nägu ja olen vait. Selline käitumine aga mõjub laastavalt suhetele. Ja kõige rohkem haiget saan lõpuks ikkagi ise.

Üks põhjusi, miks enese arendamine kuskile ei pruugi viia, on see, et kõik õpitu jääb vaid teoreetiliseks teadmiseks. „Ma muudkui loen ja käin koolitustel, aga mu elus ei muutu midagi. Olen ikka väsinud ja tülpinud,“  kurdavad nördinult teraapiakliendid. „Milliseid konkreetseid muutusi oma elus oled sa viimase nädala jooksul teinud?“ küsin sel juhul tavaliselt. „Praegu ei tulegi meelde…“ Taipamisele järgnegu tegu! on tore ütlus, mis pärit, kui ma ei eksi, budismist. Teadmisi tuleb rakendada ja kogeda. Kogemine tähendab tegelikku läbielamist või -proovimist, mitte lihtsalt mõtisklemist või arutlemist. Kui tead, et aktiivne liigutamine paneb energia su sees liikuma, siis tantsi! Hoolimata väsimusest või lausa depressioonist pane muusika hüüdma ja tantsi!

Juhtub ka nii, et tead ja tegutsed ju küll, aga praktika on konarlik, sest napib nii vajalikku enesedistsipliini. Mina näiteks tean, et pean hommikuti võimlema, et kange selg tööle saada, et hingamisharjutused ja meditatsioon aitavad end tegusaks päevaks häälestada, aga vahel lihtsalt ei taha. Toas on külm, enesetunne on kehv, uni ei lase lahti, eesootav päev tõotab tulla stressirohke. Tõmban teki kõrvuni ja teesklen magamist. See on vist tuttav sullegi? Ega siin ei aitagi muu, kui tuleb tahtejõud enda seest üles leida ja lihtsalt pihta hakata.

Alustada võiksid sellest, et teed enda jaoks nimekirja lihtsatest keha-vaimu tervendavatest tegevustest, mida saad kulusid suurendamata kohe oma ellu lülitada: hommikuvõimlemine, värskes õhus liikumine, lemmikmuusika saatel tantsimine, tervislik toitumine, oma unistuste kirjapanemine, õhtune väike tänupalve enne uinumist. Uuri vastavaid raamatuid ning vestle õnnelike inimestega ja küsi nende kogemust! Vali välja need tegevused, mis sulle sobivad. Ja siis juba keerulisem ülesanne – oma tavapäraste reageerimisviiside muutmine. „Kallis, ma tahan sinuga rääkida sellest, mis toimus ja kui kehvasti ma end su sõnade pärast tundsin.“ Uhh, algus on tehtud! Maa ei värise, mina ei kuku kokku, kallis ei jäta maha. Sea endale eesmärgiks muuta üht harjumust korraga. Mina harjutan enda ees ausaks jäämist suure järjekindlusega.

Pööningul kohvri otsas

Aga tuleme tagasi selle kõige tähtsama küsimuse juurde: mida ma tahan? Peaks siis olema nii, et hiljemalt kolmekümnendate keskel tean täpselt, kes olen, mille poole liigun, mida ma vajan ja miks. Ja ometi kaob tee aeg-ajalt jalge alt. Miks? Ma usun, et kõige taga on enese vähene teadvustamine. Keha ju annab märku, kui teeme midagi valesti, sisetunne tõstab häält, kui lähme vastuollu oma väärtustega. Aga me ei pane tähele, me ei tunne ennast ega vaevu end ka uurima, „nagu meile oleks kingitud uhke maja merekaldal, aga me pole suvatsenud isegi asju lahti pakkida, vaid elame pööningukambris kohvri otsas,“ toob sobiva võrdluse joogaõpetaja Wyatt Townley.

Ma usun, et kõige olulisem põhjus on see, et meie tähelepanu on pidevalt suunatud väljapoole. Püüame teistele meeldida, ühiskonna nõudmistele vastata, kõiki aidata ja hea olla. Esimene samm pööningult allaronimisel on tähelepanu toomine enda sisse. Ehk jälle see tähtis küsimus: mida ma tahan? Kui rändad näiteks meditatsiooni käigus sisemaailmas, siis õpid märkama oma keha, mõtteid ja tundeid. Selleks ei pea isegi mediteerima! Saad iseendas kohal olla ka jooksurajal, jõusaalis või kasvõi kodus nõusid pestes. Miks on selline märkamine oluline? Just sellepärast, et nii pääsed ligi oma sügavaimatele unistustele, mis näitavad kätte sinu jaoks õige tee ja aitavad teha õigeid valikuid. Nii pole sa teiste inimeste juhtida, vaid sinust saab su elu teadlik ja julge looja. Küsi endalt igal hetkel: kas see, millega tegelen, teeb mind õnnelikuks? Mida saan teha, et olukorda muuta? Jah, sageli on keeruline kohe midagi ette võtta, aga teadvustamine on juba pikk samm õnnelikuma elu poole.

Tasuks uhke merevaade

Kui tood tähelepanu välistelt teguritelt enda sisse, siis taipad, kui palju on iseenda juures imeks panna, kui palju häid ideid on su sees või kui lihtsalt pääsed ligi lahendustele. Olen alati pidanud end ratsionaalseks ja asjalikuks inimeseks, kel pole loovust ollagi. Aga nüüd, kui olen õppinud endasse vaatama ja uskuma, siis tean – mul on ideid! Vahel ma lausa pakatan neist, vahel tuleb neid enda seest otsida. Aga ma ei pea selleks punnitama, vaid võtan korraks aja maha, sulen silmad (enamasti pole sedagi vaja), hingan rahulikult ja keskendun lahendamist vajavale küsimusele. Ja vastus tuleb! Iga korraga aina kiiremini. See annab eneseusku ja julgust võtta vastu põnevaid väljakutseid ja proovida uusi asju. Ma tulin ära töölt, mis pigem võttis mu energiat, kui seda andis ilma, et mul oleks olemas kindlat plaani, mis saab edasi. Läksin uuesti õppima ja tegin kannapöörde karjääris, trotsides hirmu nälga jääda. Lõpetasin suhte, kus polnud õnnelik ja otsustasin, et nüüdsest toetun olulistes küsimustes ainult armastusele, mitte hirmule. Ma otsustasin, et olen edaspidi enda vastu jäägitult aus.

Kui õpid enda sisse vaatama ja end usaldama, siis muutub elamine ühtäkki väga lihtsaks. Minu elu on praegu küll väga lihtne. Tegelen vaid põnevate ja tasuvate tegevustega ning suhtlen vaid inimestega, kellega saan tunda end vabalt. Ma usaldan ennast ja nii on väga lihtne suhelda kõikide teistega, ei pea kellelegi meeldima ega end tõestama. Õpi enda sisse vaatama! Tasuks saad pööningukambrist alla tuppa kolida ja uhket merevaadet nautida.