Kujutle, et sa ärkad igal hommikul rõõmsa tujuga ja oled valdava osa päevast energiline ja teotahteline. Kujutle, et tuled rahuliku meelega välja kui tahes keerulistest saatuselöökidest, su südames on rõõm ja sa tunned end vabana. Eks ole ahvatlev mõte? On see võimalik? Jah, on. Siin polegi vaja muud, kui sellise elu kasuks otsustada.

Kuhu elurõõm kaob?

Seda kirjatükki alustades seisin üsna keerulise ülesande ees – et käsitleda elurõõmu, tuleks kirjutada justkui kogu elust, sest elurõõmu olemasolu või puudumine sõltub tervisklikust toitumisest, õigest hingamisest, piisavast liikumisest, armastavatest suhetest, tööga rahulolust, sisemisest tasakaalust ja paljust muust.

Võiks arvata, et rõõm elamisest on midagi enesestmõistetavat. Kuidas teisiti saaksime hästi elada? Kuid just tuimuse, tundetuse, huvi- ja energiapuuduse käes vaevlevate teraapiaklientide arv kasvab üha. Põhjusi pole vaja kaugelt otsida. Üks sagedasemaid neist on suur tööpinge ja tohutu infohulk, mis lausa matab enda alla. Inimeste hinges on hirm ja ebakindlus seoses tulevikuga. Need ei lase lõdvaks lasta ja usaldada, hoopis sunnivad kõike ja kõiki kontrollima. Olulist rolli mängivad ka tervendamata minevikuhaavad, mis veritsevad ja ennast pidevalt meelde tuletavad ega võimalda tänase päeva üle rõõmu tunda. Meie kaugenemine loodusest ja loomulikkusest, armastuseta suhted ning keskea- ja muud kriisid väsitavad ja tekitavad tülpimust ning võtavad viimase jaksu rõõmustada. Nüüd taipab hea lugeja isegi, kui keeruline on ühte artiklisse kokku võtta kõik eluvaldkonnad, kõik väljakutsed, millega peame rinda pistma enne, kui saame viljeleda rõõmsameelset suhtumist elusse.

Lugeja lahkel loal toon seekord välja elu selle külje, õieti mõtteviisi, mis mind ennast viimasel ajal kõige enam kõnetab – mida iga päev harjutan ja oma isiklikku ellu püüan lülitada.

Parim uudis

Eesti keele seletav sõnaraamat ütleb, et elurõõm tähendab rõõmsameelset suhtumist elusse.

Panid sa tähele – just suhtumine on see, mis loeb, mitte teised inimesed, sündmused või õnnelikud/õnnetud juhused. Rõõm ei saa tulla kuskilt väljaspoolt. Me ise valime, ise otsustame, kas lubame oma südamel täituda rõõmuga või vaevleme hädaorus.

Lugesin hiljuti Chris Prentissi raamatut „Zen ja oskus olla õnnelik“. Autor väidab, et iga sündmus, mis meile osaks saab, on parim, mis meiega juhtuda võib. Isegi siis, kui juhtunu teeb haiget, tundub totaalse ebaõnnestumisena, jätab meid ilma kellestki või millestki kallist, on kõik läinud parimal viisil just selle tõttu, mis juhtus. Prentiss küsib: „Mis tunde see tavatu mõte sinus tekitab? Kas see ei võiks olla parim uudis, mida oled eales kuulnud?“ Ma arvan, et inimesed jagunevad siin laias laastus kaheks: ühed, kes nördinult hüüatavad: „See ei saa ometi tõsi olla!“ ning sellist mõtteviisi arulagedaks peavad. Ja siis on need, kes endamisi mõtlevad: „Jaa, igas halvas asjas võib tõesti midagi head leida“. Kuid Prentiss väidab: iga sündmus inimese elus on inimese enda hüvanguks.

Alati on valik

Kõige puhul, mis me elus ette tuleb, saame valida ühe kahest suhtumisviisist – me saame liigitada sündmused enda jaoks heaks või halvaks. Prentiss ütleb, et inimene on nagu raudteepöörang – iga kord, kui toimub mõni sündmus, suuname me oma tegevuse positiivsetele või negatiivsetele rööbastele. Meie ise suuname, meie ise vastutame selle eest, kummale rajale suundume. Teisisõnu, see, kuidas me otsustame elusündmusi näha, määrab, milliseks need meie elu muudavad. Juba Shakespeare tõdes: „Ükski asi pole hea ega halb, meie mõtteviis muudab need selleks“.

Heakene küll, kui ma kaotan käekella või murran varbaluu, siis võin ju endale öelda, et oligi tagumine aeg uus kell hankida või töölt puhkust võtta. Aga kuidas on tõsiste saatuselöökidega? Võib-olla oled sa kogenud füüsilist või emotsionaalset vägivalda, üle elanud raske trauma, reetmise, alanduse või kalli inimese kaotuse. Ei saa ju ometi tõsimeeli väita, et sellised kogemused meile kasu toovad?! Siin soovitab Prentiss lugejal endalt küsida, kas too tahaks, et see oleks tõsi. Tahaksid sa mis tahes saatuselöögist täielikult taastuda, kui tahes suure südamevaluga hästi toime tulla? Oled sa valmis kõikidele oma minevikudraamadele vaatama tagasi lepliku meelega, kõiki võimalikke tulevikusündmusi ootama rahuliku südamega? Kui jah, siis on see sinu jaoks tõepoolest parim uudis. Nüüd tuleb vaid selle mõtteviisi järgi igapäevaselt elama hakata.

Õppetunnid

Minevikku vaadates on lihtsam sel viisil mõelda. Ajaga lahustuvad emotsioonid ja ununevad detailid. Nii suudame isegi sellises sündmuses, mis toimumise hetkel tundus tõeline õudusunenägu, näha tagantjärele head, tunnistada, et see tuli meile kasuks või oli lausa parim, mis juhtuda sai. Küsisin oma tuttavatelt, millistele oma elukogemustele saavad nad täna sellise suhtumisega tagasi vaatada. Vastuste loetellu said abielulahutus, mis sillutas teed iseolemise ja sisemise tugevuse juurde, kooli poolelijätmine, mis päädis uue, südamele soodsa ameti valimisega, kahepoolne kopsupõletik, mis pani põdejat lõpetama enese tööl läbipõletamise ja veel palju sarnast. Mu klientide seas on olnud sõltuvusega võitleja, keda elukaaslase varane surm sundis end kokku võtma ja abi paluma, hulk abikaasa poolt mahajäetuid, kes lõpuks ometi olid sunnitud enda osale oma draamades ausalt otsa vaatama, leinajad, kes kurbuse, süütunde ja süüdistamise alt ennast üles leidsid. Kõik need inimesed tunnistasid, et nüüd, aastaid hiljem, võivad nad südamerahuga öelda, et see kogemus oli parim, mis nendega juhtuda võis.

Murdsin üsna hiljuti isegi pead küsimusega, kuidas saab mu lähikondsete vastutustundetus ja manipulatsioon mulle kasu tuua? Mul on ju ometi õigus vihane olla ja ärgu tulgu ükski zen´i õpetaja ütlema, et see kõik on minu hüvanguks!

Õnneks olen ära õppinud, et kui minul on paha olla, siis pean mina olema see, kes lahendust otsib (juba üksi see on kasu kogu sest jamast, eks ole!). Viha näitab meile kätte, et meie isiklikesse piiridesse on sisse tungitud. Ja viha viitab ka sellele, et tegelikult oleme juba pikka aega enda sees olevat paha tunnet alla surunud, ise ennast tagaplaanile jätnud ja kannatanud. Kui sees keerab, on väga lihtne teise peale solvunult näpuga näidata ja teda manipuleerimises süüdistada.

„Tee endale selgeks, mida sa tahad ja õpi seda küsima!“ kordan ma oma koolitustel kuulalatele. Meiega on võimalik manipuleerida vaid siis, kui me ei ütle, mida tahame, kui teeme halva mängu juures head nägu, teistele meeldimise või hea läbisaamise huvides unustame, et ausus enda vastu on kõige alus. Kui ma oleksin kohe alguses suu lahti teinud ja öelnud, et mulle väljapakutud variant ei sobi, et see paneb mind tundma vähetähtsana ja teeb haiget, oleksid hilisemad vaidlused ja solvumised olemata jäänud. Väga vajalik õppetund!

Vabaduse võti

Tänapäeval on tehtud palju uuringuid, mis kinnitavad, et inimese mõtted, emotsioonid ja keha on omavahel tihedalt seotud. Rakubioloog Bruce Lipton kirjutab raamatus „Uskumused ja bioloogia“ inimese ellujäämismehhanismidest – kasvust ja kaitsest. Laborites on katsetega kindlaks tehtud, et kasvamist ja kaitset soodustavad mehhanismid ei saa organismis samaaegselt funktsioneerida. Kes tunneb hirmu või masendust, selle rakud on pidevas kaitseseisundis ja nii on kehas eluks ja kasvamiseks vajaliku energia tootmine pärsitud. See mõjub laastavalt immuunsüsteemile, aga kahjustab tugevalt ka elujõudu. Sinu mõtted ja tunded mängivad olulist rolli ka uute rakkude moodustumisel. Kõigesse toimuvasse rõõmsameelselt suhtudes justkui lood endale keha, mis on vastuvõtlik rõõmule, mitte masendusele. Rõõmsa suhtumisega lood rõõmu juurde.

Neuroteadlane Candace Pert („Kõik, mida on vaja teada, et tunda end jumalikult“) toob näite surinast põlves, mida on võimalik tõlgendada kui saatuslikku häda: „Ühel päeval veab see veel mind alt“, aga sama surinat on võimalik uurida ka uudishimuga ja tõdeda, et põlves liigub energia ja põlv tahab millegipärast, et inimene seda tähele paneks. Kas surin kasvab valuks või jääb vaid surinaks, on ette määratud emotsioonidega, mis mõjutavad aju valukeskuse molekule. Mõlemal puhul asuvad molekulid meie mõtetes olevat (emotsionaalset) sõnumit järgima ja lõpuks saamegi, mida „tellisime“. Kui seda mõistad, oled Liptoni sõnutsi leidnud vabaduse võtme.

Võta aega ja harjuta!

Ma ei taha sugugi öelda, et me ei peaks olema kurvad või pettunud, kui elujuhtumid meile haiget teevad või meid millestki ilma jätavad. Kuid enamiku ajast reageerime me hetkekski aega võtmata ja endalt küsimata, mida juhtunu võiks meile tähendada ning kuidas võiksime ses olukorras mõelda või tunda. Siin on tarvis teadlikult aeg maha võtta ja endalt küsida: kuidas ma end praegu tunnen? millised on käesolevas olukorras mu valikud? kuidas ma õigupoolest tahan end tunda?

Jah, ma olen nõus, et ajal, mil emotsioonid on meid tugevalt enda haardesse võtnud, on väga keeruline mõtiskleda ja endale küsimusi esitada. Seetõttu tulekski niisugust uutmoodi mõtteviisi harjutada väiksemate probleemidega, rahulikemal aegadel. Küsi endalt alati, kui mõni takistus su teele satub, millist kasu võiksid sest saada, mida võiks see sulle õpetada. Algul on see keeruline, aga harjutades saab säärane mõtteviis omaseks.

Lõpetuseks

Niisiis, pane elu tagasilöökide korral tähele, kuidas end tunned ja siis küsi endalt, kuidas sa tegelikult tahaksid end tunda. Lihtsalt anna endale võimalus uskuda, et võib ka teisiti! Kui mina, minu tuttavad ja kliendid oleksime algusest peale uskunud, et see, mis meiega toimub, on lõppkokkuvõttes meile kasuks, oleksime end oma saatuse keerdsõlmede sees palju paremini tundnud. See oleks säästnud meid segadusest, südamevalust, kannatusest, solvumisest, halamisest, näpuga näitamisest, depressioonist ja jumal teab, millest veel.

Asjaolud pöörduvad lõpuks ikka sinu kasuks – selline mõtteviis aitab sul minevikku hoopis teisiti suhtuda, see aitab sul olnut paremini mõista ja vabaneda tohutust kannatamise koormast, mis sind kõik need aastad on vaevanud. See laseb sul ohvri rollist välja astuda ja kindlalt uskuda, et sina ise vastutad oma elu eest. Aga mis veel tähtsam – see vähendab hirmu kõikide tulevaste sarnaste sündmuste ees, laseb sul homset usaldada ja sellele märksa rõõmsama südamega ja vabana vastu astuda.